Sõnad – MAI SKIZO

Õhtu

Meil on jõud, me ei tunne ennast kaotajatena
Hinges õud on jääv
Me idüll varjust leiab ennast vaatajatena
Ma ei peida, sa näed

Kes lõpetaks selle õhtu. Kui vaid õhku jätkuks öös siis ärkaks taas
Ja kui on kustunud tuled, silmad sulen. Ees on lumme uppund aas
Kaugete küünalde kuma lõputuna saatma jääb mind koiduni
Sel ööl ei tunne ma valu ning ei palu kedagi

Meie näod – nende peegeldus on jäänud eilsesse
Seegi kaob me ees
Meie pilgud – sama külmad, nagu öine küünlaleek
Meie Silmad on vees

Põgene nüüd, põgene nüüd (oota veel)

Need siin ei loe

Siin puude vahel tühjus karjub
Ei aita see, on tühi hing
Kui üksindusse lõpuks varjun
Siis on nii soe, saab ümber ring

Ja igavikku peitund mõtted
Ei hooli sellest, mida teed
Kui oled proovind kõiki leitud võtteid
Need siin ei loe
Need siin ei loe

Kaob kaugusesse peitund lootus
Ja armastus, see siin ei loe
Ja lõppeb korraga ka viimne vaatus
Kaob ära kõik, mis veel on soe

Ja mustilt seintelt varje vaatleb
See, kes mu kõrval hingi loeb
Ka pimedusest õnnistatud saated
Need siin ei loe
Need siin ei loe

Kõik luitund kohvikute seinad
Mis lõpetand me vahel toe
On ammu leidnud ennast selles leinas
Need siin ei loe
Need siin ei loe

Ja lume sisse mustad inglid
Veel oma jälgi tallavad
Neid näha võib siin kõikjal ümberringi
Need siin ei loe
Need siin ei loe

Magdaleena

Kui pimeneb, siis vaikselt avad ukse
Ja salamisi lahkud sellest toast
Veel tunnetad neid südamete tukseid
Just selle jaoks on öö sul andnud loa

Ja kogu linn on pimedusest karjuv
Sa kõnnid üksi öisel väljakul
Vaid mõni hing on nurga taha varjund
Just nendele saab täna osaks lõpmatus

Su nime teab vaid see, kes seda mõistab
See puruneb ja haihtub koidikul
Need sünged soovid, mida proovid võita
Kõik õhtuks kokku kuhjanud on tuul

Siin liigub hirm, mis unustusse vajund
Siin liigub hirm, mida paljud meist ei tea
Ja peitund varjud, kes seda öösel tajund
On selle ajel tõstnud oma pea

Siin on

Siin on see rahupiir,
mis jälitand meid ammu
Siin on see päiksekiir,
mil pole enam rammu

Siin on kõik, siin on kõik, mida vajad vaid
Siin on tõik mille vastu sa kajad vaid
Siin on surm, siin on hurm, siin on faatum
Siin teiste äraelamatu daatum
Siin on kõik, mida eales ihkad
Siin on kõik, mida mõtteis vihkad
Siin on ümmargused lauad
Siin on pöördunute hauad

Jaa

Siin on hing
Siin on iha
Siin on hirm
Siin on viha

Siin on kõik lõputu,
Pead ju seda teadma
Siin on kõik ohutu
Sa tead ju, et ma tean ka

Võida kõik

Jääb alles ainult piin

Võida kõik, võida kõik, võida kõik, sa tead
Võida kõik, võida kõik, võida kõik, sa pead
Võida kõik, võida kõik
Ja korraga kogu halb on muutub heaks
Võida kõik, võida kõik, nii on parem
Võida kõik, ärka lootuselt varem
Võida kõik, võida kõik
Just selle jaoks ongi mõeldudki need read

Kui tühjust puhub tuul
See pole armastus
Vaid kaugelt hajuv meel
Mis eemale on teel

Nii rasket lõputust
Võib luua tundetus
Me sureme ja tead
Hing mujale sind veab

Ja keegi meist ei tea
Mis olema meis peab
Kui leiad, mis on hea
Siis sammud sinna sea

Ja jäta kahetsus
Ja jäta igatsus
Me sureme, sa tead

Ma ei tea

Siin kohvitassis näen ma märatsevat inglit,
kes soovib mulle head, kuid ma ei tea, kas olen seda meelt.
Neid nägusid hea vaadata on pargipingilt.
Kui leian read, siis äkki veab ja räägin täpselt sama keelt.

Kui liivakastist leiad oma näoga lelu,
see riivab sind ja sinu hing ei ole selles valguses.
Siis aru saad, et see ei olegi su elu.
Kaob ära pind ja sulgub ring ning kõik on jälle alguses.

Ja ma ei tea, miks olen siia tulnud.
Ja ma ei tea, mis tulevik, mis olnud.
Ja ma ei tea.
Ja ma ei tea.
Ja ma ei tea.
Ja ma ei tea, kas keegi vastu tuleb.
Ja ma ei tea, kes avab või kes suleb.
Ja ma ei tea.
Ja ma ei tea.
Ja ma ei tea.

Kord üksilduses tundus valu liiga helge. Kui saabus aeg ja kõik need laed täitusid ridadega siis.
Ja ikka veel ei ole mulle päris selge,
mil vaibub raev ja kostuv kaeb ei saabu iial uuesti.

Ja koidikul, kui keegi jälle lahkub ilmast, jääb armastus, jääb lohutus, jääb kohvitassi inglirüü.
Ei tiri pisarat ma enam välja silmast.
Kõik kohutus, kõik rõhutus, kõik see on lihtsalt sinu süü.

Müüride vahel

Hallide seintega hüljatud majades on kujud, kes ootavad talve.
Läbi purunenud klaaside on tänavale kuulda nende vaiksed ja õnnetud palved.

Neil ei olegi hingi.
Neil on lõigutud käed.
Käivad tubades ringi,
Kuniks aega on jäänd.

Uksele koputus neid võpatama ajab, nende minevik koputab vastu.
Võibolla see ulm, mis ootab kellegi lohutust, raugeb kord ja tagasi astub.

Nende pilgud on külmad.
Nende meeltes on põud.
Kui kord sulguvad silmad,
Siis on lõppenud õud.

Hallide majade pimedais tubades ulub tuul ja kisendab valu.
Nende varjude silmades ei peegeldu lootus. Nende tee ei olegi elu.

Neil on tumedad juuksed,
Kinni õmmeldud suud.
Jäävad alles vaid nuuksed.
Kaotab tähtsuse muu.

Armastuse haud

Sõnade autor Mait Vaik

siin on see öö mis kunagi ei lõppe
me teadsime veel ennem kui ta algas
ja küünlavalgust valgeid marmortreppe
viisnurkseid saale ümbritsemas klaas

ja punasesse riietatud teenrid
kes shampust pakkusid ja irvitasid meid
ja mina mõtlesin ma pole ära teenind
kuid siiski tänasin ja alandlikult jõin

siis korraga ma märkasin üht daami
ma mõistsin kohe tema ongi see
peo perenaine mustas kuni maani
ta oli naine samas nagu mees

me pilgud kohtusid ja uskumatu küll
ta viipas mind ja mulle anti teed
ma talle järgnesin ja samas teadsin küll
üks võimalus peaks olema ehk veel

siis lossisügavuses purpursamet toas
ma leidsin end me vahel oli laud
ta naeratas ja ütles emba mind
siin ruumis kõlasid ta sõnad nagu raud

me kahekesti istusime lauas
pooltoorest liha sõime lõhnaõli lõhn
mis nimetatud armastuse hauaks
ja peatus aeg kui täitus sellest õhk

siis naine naeris paljastades hambad
need olid kullast siis ta suudles mind
ja kustukummideks meid muudeti kui lambaid
ning sahtlipõhja tolmuks meie hing