
Valu mõte
MAI SKIZO teine album ilmus 18. septembril 2026, 17 aastat pärast debüütalbumit. Seda tutvustatakse tuuril üle kogu Eestimaa.
Plaati saab osta kontsertidelt.
- 01Prolooginstrumentaal
- 02Ma ei tea
- 03Magdaleena
- 04Müüride vahel
- 05Need siin ei loe
- 06Me ees
- 07Homset muuta
- 08Armastuse haud
- 09Siin on
- 10Sarm
- 11Võida kõik
- 12Õhtu
- 13Epiloog
Sõnad
Ma ei tea
Siin kohvitassis näen ma märatsevat inglit, kes soovib mulle head, kuid ma ei tea, kas olen seda meelt. Neid nägusid hea vaadata on pargipingilt. Kui leian read, siis äkki veab ja räägin täpselt sama keelt. Kui liivakastist leiad oma näoga lelu, see riivab sind ja sinu hing ei ole selles valguses. Siis aru saad, et see ei olegi su elu. Kaob ära pind ja sulgub ring ning kõik on jälle alguses. Ja ma ei tea, miks olen siia tulnud. Ja ma ei tea, mis tulevik, mis olnud. Ja ma ei tea. Ja ma ei tea. Ja ma ei tea. Ja ma ei tea, kas keegi vastu tuleb. Ja ma ei tea, kes avab või kes suleb. Ja ma ei tea. Ja ma ei tea. Ja ma ei tea. Kord üksilduses tundus valu liiga helge. Kui saabus aeg ja kõik need laed täitusid ridadega siis. Ja ikka veel ei ole mulle päris selge, mil vaibub raev ja kostuv kaeb ei saabu iial uuesti. Ja koidikul, kui keegi jälle lahkub ilmast, jääb armastus, jääb lohutus, jääb kohvitassi inglirüü. Ei tiri pisarat ma enam välja silmast. Kõik kohutus, kõik rõhutus, kõik see on lihtsalt sinu süü.
Magdaleena
Kui pimeneb, siis vaikselt avad ukse Ja salamisi lahkud sellest toast Veel tunnetad neid südamete tukseid Just selle jaoks on öö sul andnud loa Ja kogu linn on pimedusest karjuv Sa kõnnid üksi öisel väljakul Vaid mõni hing on nurga taha varjund Just nendele saab täna osaks lõpmatus Su nime teab vaid see, kes seda mõistab See puruneb ja haihtub koidikul Need sünged soovid, mida proovid võita Kõik õhtuks kokku kuhjanud on tuul Siin liigub hirm, mis unustusse vajund Siin liigub hirm, mida paljud meist ei tea Ja peitund varjud, kes seda öösel tajund On selle ajel tõstnud oma pea
Müüride vahel
Hallide seintega hüljatud majades on kujud, kes ootavad talve. Läbi purunenud klaaside on tänavale kuulda nende vaiksed ja õnnetud palved. Neil ei olegi hingi. Neil on lõigutud käed. Käivad tubades ringi, Kuniks aega on jäänd. Uksele koputus neid võpatama ajab, nende minevik koputab vastu. Võibolla see ulm, mis ootab kellegi lohutust, raugeb kord ja tagasi astub. Nende pilgud on külmad. Nende meeltes on põud. Kui kord sulguvad silmad, Siis on lõppenud õud. Hallide majade pimedais tubades ulub tuul ja kisendab valu. Nende varjude silmades ei peegeldu lootus. Nende tee ei olegi elu. Neil on tumedad juuksed, Kinni õmmeldud suud. Jäävad alles vaid nuuksed. Kaotab tähtsuse muu.
Need siin ei loe
Siin puude vahel tühjus karjub Ei aita see, on tühi hing Kui üksindusse lõpuks varjun Siis on nii soe, saab ümber ring Ja igavikku peitund mõtted Ei hooli sellest, mida teed Kui oled proovind kõiki leitud võtteid Need siin ei loe Need siin ei loe Kaob kaugusesse peitund lootus Ja armastus, see siin ei loe Ja lõppeb korraga ka viimne vaatus Kaob ära kõik, mis veel on soe Ja mustilt seintelt varje vaatleb See, kes mu kõrval hingi loeb Ka pimedusest õnnistatud saated Need siin ei loe Need siin ei loe Kõik luitund kohvikute seinad Mis lõpetand me vahel toe On ammu leidnud ennast selles leinas Need siin ei loe Need siin ei loe Ja lume sisse mustad inglid Veel oma jälgi tallavad Neid näha võib siin kõikjal ümberringi Need siin ei loe Need siin ei loe
Me ees
Kui nõrgeneb hääbuv hõim, siis tuleme meie ja jääme ning üle on võetud võim, kui veedetud peied. Ja siis me ees murduvad lahti müürid. Me ees muutuvad näod kupüüril. Me ees lilli on täis tribüünid. Me ees siis algab jälle öö. Kui püüdlusest tõuseb surm ning võetud on ainus, mis alles, kaob tõelisus – viimne hurm – ning elada laimus jääb sulle
Homset muuta
Sel öösel tähte näed, mis langeb ja tunned kõik veel ootab ees. Kesk kalget lund näeb viimset und see, keda mõtteis nead. Ehk liigne tung, kuid saabub tund, sa tead. Veel homset muuta püüad, et eilne saabuks taas. Ehk tühjusesse hüüad, kuid loobuda ei saa. Ja igal öösel sama nägu sul meenub siis, kui unne jääd. Sa tead, ta nutab. Ta juurde ruttad, et leevendada süüd. Ning valed jätad, pead enda matma nüüd. Kui silmad suled, siis näed, et sured ja unustuseks saad. Ei keegi tule ja aita üles maast.
Armastuse haud
Sõnade autor Mait Vaik siin on see öö mis kunagi ei lõppe me teadsime veel ennem kui ta algas ja küünlavalgust valgeid marmortreppe viisnurkseid saale ümbritsemas klaas ja punasesse riietatud teenrid kes shampust pakkusid ja irvitasid meid ja mina mõtlesin ma pole ära teenind kuid siiski tänasin ja alandlikult jõin siis korraga ma märkasin üht daami ma mõistsin kohe tema ongi see peo perenaine mustas kuni maani ta oli naine samas nagu mees me pilgud kohtusid ja uskumatu küll ta viipas mind ja mulle anti teed ma talle järgnesin ja samas teadsin küll üks võimalus peaks olema ehk veel siis lossisügavuses purpursamet toas ma leidsin end me vahel oli laud ta naeratas ja ütles emba mind siin ruumis kõlasid ta sõnad nagu raud me kahekesti istusime lauas pooltoorest liha sõime lõhnaõli lõhn mis nimetatud armastuse hauaks ja peatus aeg kui täitus sellest õhk siis naine naeris paljastades hambad need olid kullast siis ta suudles mind ja kustukummideks meid muudeti kui lambaid ning sahtlipõhja tolmuks meie hing Siin on see öö, mis kunagi ei lõppe. Siin on see öö, mis kunagi ei lõppe. Siin on see öö. Siin on see öö. Siin on see öö.
Siin on
Siin on see rahupiir, mis jälitand meid ammu Siin on see päiksekiir, mil pole enam rammu Siin on kõik, siin on kõik, mida vajad vaid Siin on tõik mille vastu sa kajad vaid Siin on surm, siin on hurm, siin on faatum Siin teiste äraelamatu daatum Siin on kõik, mida eales ihkad Siin on kõik, mida mõtteis vihkad Siin on ümmargused lauad Siin on pöördunute hauad Jaa Siin on hing Siin on iha Siin on hirm Siin on viha Siin on kõik lõputu, Pead ju seda teadma Siin on kõik ohutu Sa tead ju, et ma tean ka
Sarm
Sulle antud tee mõeldes kõigile. Lõppenud on vaev, nüüd on õige aeg meile olla truu, kaotad peast kõik muu. Sulle antud tee mõeldes kõigile. Meie au ja jõud andku sulle nõu. Kelleks saama pead, seda ammu tead. Jäänud ainult viiv ja kaob silmapiir. Meie au ja jõud andku sulle nõu. Sulle jäägu sarm, meie õnn ja arm. Kui ka homne päev paremat ei näe, ootame sult uut päikest, maad ja tuult. Sulle jäägu sarm, meie õnn ja arm. Tuimalt vaatad meid leides uusi teid. Kaugele jääb maa. Ootad lõpmata. Veel üks silmapilk – hääbub viimne helk. Tuimalt vaatad meid leides uusi teid. Meie lohutus on su ohutus. Jääbki kaugele pisar laugele. Ootad veel üks hetk. Lõpuks katkeb kett. Kaugelt hääli loed, igavikku poed.
Võida kõik
Jääb alles ainult piin Võida kõik, võida kõik, võida kõik, sa tead Võida kõik, võida kõik, võida kõik, sa pead Võida kõik, võida kõik Ja korraga kogu halb on muutub heaks Võida kõik, võida kõik, nii on parem Võida kõik, ärka lootuselt varem Võida kõik, võida kõik Just selle jaoks ongi mõeldudki need read Kui tühjust puhub tuul See pole armastus Vaid kaugelt hajuv meel Mis eemale on teel Nii rasket lõputust Võib luua tundetus Me sureme ja tead Hing mujale sind veab Ja keegi meist ei tea Mis olema meis peab Kui leiad, mis on hea Siis sammud sinna sea Ja jäta kahetsus Ja jäta igatsus Me sureme, sa tead
Õhtu
Meil on jõud, me ei tunne ennast kaotajatena Hinges õud on jääv Me idüll varjust leiab ennast vaatajatena Ma ei peida, sa näed Kes lõpetaks selle õhtu. Kui vaid õhku jätkuks öös siis ärkaks taas Ja kui on kustunud tuled, silmad sulen. Ees on lumme uppund aas Kaugete küünalde kuma lõputuna saatma jääb mind koiduni Sel ööl ei tunne ma valu ning ei palu kedagi Meie näod – nende peegeldus on jäänud eilsesse Seegi kaob me ees Meie pilgud – sama külmad, nagu öine küünlaleek Meie Silmad on vees Kes lõpetaks selle õhtu. Kui vaid õhku jätkuks öös siis ärkaks taas Ja kui on kustunud tuled, silmad sulen. Ees on lumme uppund aas Kaugete küünalde kuma lõputuna saatma jääb mind koiduni Sel ööl ei tunne ma valu ning ei palu kedagi Põgene nüüd, põgene nüüd (oota veel) Kes lõpetaks selle õhtu. Kui vaid õhku jätkuks öös siis ärkaks taas Ja kui on kustunud tuled, silmad sulen. Ees on lumme uppund aas Kaugete küünalde kuma lõputuna saatma jääb mind koiduni Sel ööl ei tunne ma valu ning ei palu kedagi
Epiloog
On mustad seinad, tühjad pildiraamid, mis peegeldavad kõike meie sees. Me hinged marsivad me ees paraadil. Kui vaatad tagasi, on valu mõte see. Öövaikuses veel ennast appi karjun. Ekraanil põletavad üksteist maod. Ja päiksepaistel endid tapvad varjud ei kuule enam, kuidas nende süda taob. Ei kuule, kui huuled huultelt kaovad jättes praod. Ei kuule purunenud hinge nuttu. Ei näe, et peegeldusse valu jääb. Ei usu tundeid, mis on pandud lukku. Ei hooli sellest, mida veel ei näe. Ei loe, mis mõtled, loeb vaid see, mis sul on alles veel.







